Gustav Max Schmidt tuli Viljandisse 1844. aasta alguses. Ta üüris praegusel Jakobsoni tänaval pool maja ning alustas 3./15. veebruaril 1844 õppetööd 4-klassilise kõrgema kreiskooli õppekavaga. Luba keskkooli asutamiseks saabus 1. septembril 1844. Kool alustas 11 õpilasega, kellest kuus olid Viljandist.
1845. aastal saabus G. M. Schmidti koolile Tartu õpperingkonna kuraator G. Graffströmilt luba töötada täisgümnaasiumina. Kooli ametlik nimi oli Schmidti eraõppe- ja kasvatusasutus poeglastele. Kool oli saksa õppekeelega klassikaline gümnaasium, mille eesmärk oli anda õpilastele keskharidus, et noormehed saaksid ülikooli astuda. Süvendatult õpiti ladina, kreeka, ja saksa keelt ning kirjandust, aga ka ajalugu ja usuõpetust. Reaalained olid õppekavas selles ulatuses, nagu neid humanitaargümnaasiumis õpetati.
Õpilaste arv koolis kasvas kiiresti. Suurima õpilaste arvuni jõuti 1855. aastal kui koolis õppis 126 poissi. Küllaltki kõrge õppemaksu tõttu oli Schmidti koolis õppimine jõukohane ainult jõukatele. G. M. Schmidt oli edukas koolijuhataja, võimekas pedagoog ning aktiivne ühiskonnategelane. Tema eestvedamisel kujunes kool oma õpetajaskonna ja üritustega väikese Viljandi vaimseks keskuseks, seda muidugi baltisaksa ringkondadele. Nimekirja järgi õppis G. M. Schmidti koolis 31 aasta jooksul 619 õpilast.
Gustav Max Schmidti portree
Schmidti koolimaja peale põlemist 17. august 1903
